Kokkuvõte artiklist "Re-thinking Digital Textbooks: Students as Co-authors".

Sülearvutid, nutitelefonid või tahvelarvutid - need seadmed muutuvad üha kättesaadavamaks ja taskukohasemaks. Digitaalne sfäär tungib järk-järgult üha laiemalt meie tegevustesse. Üha rohkem igapäevaseid tegevusi laieneb ja muutub ning tehnoloogia areng kiireneb. Isiklik ja sotsiaalne infotehnoloogia on muutumas tõeliselt kõikjal ja kõikjalviibivaks.

Üha suurenev juurdepääs digitaalse infosisu loomise vahenditele ja teenustele võimaldab õpilastel ja õpetajatel muuta, remixida ja taaskasutada paljusid olemasolevaid artefakte või luua uusi artefakte ja koondada neid erinevatesse sisukollektsioonidesse. Selle tulemusena näib, et vajame väga erinevaid raamistikke ja metafoore.

See viib selleni, et üha enam inimesi on võimelised pääsema ligi teabele, seda tõlgendama ja töötlema ning looma omaenda infoartikleid. See suundumus mõjutab kõiki eluvaldkondi, eriti haridust.

On muutumas normiks, et me kõik saame juurdepääsu, tõlgendada ja töödelda teabe artefakte liikvel olles, muutes neid erinevatesse kujutamisolekutesse või luues täiesti uusi.

See areng võib kaasa tuua ka võimu-, rolli- ja vastutusmustrite muutumise hariduskeskkonnas. Õppijad peaksid saama ise kujundada oma digitaalseid õpikeskkondi ja luua individuaalseid õpikeskkondi erinevatel õppimise eesmärkidel.

Oma tõlgenduste, selgituste ja näidete pakkumisega lähevad õpilased teadmiste artefaktide omandiõigusest üle kontrollile ja loovad ise oma õpikeskkonna.

Tehnoloogia arenguga muutub õpilaste roll hariduses. Õppijad ei ole mitte ainult teabe tarbijad, vaid ka teabe loojad. Nad saavad ise luua oma õppematerjale, jagada neid teistega ja teha õppeprotsessis koostööd.

Õpilaste kui loojate ja tootjate kontseptsioon ei ole kindlasti täiesti uus, kuid see võimaldab õpilastel end väljendada laiemas valikus esindusviisides.

Idee "õpilased kui loojad" sisaldub praeguses Eesti hariduspoliitikas, mis on sõnastatud Eesti elukestva õppe strateegias 2020.

Learnmix on rakendusuuringuprojekt, mille eesmärk on uue põlvkonna digitaalsete õpikute tootmise ja edastamise mudeli pedagoogiline ja tehniline ümberkontseptsioon Eesti kontekstis. Projekti raames püüti käsitleda õpetajate ja õpilaste kui sisu loojate ja autorite muutuvat rolli. Uuring viidi läbi 6 koolis, kus õpetajad ja teadlased töötasid ühiselt välja 12 tundi, kus õpilased (vanuses 8-18 aastat) kasutasid õppimiseks isiklikke digivahendeid, kasutades, toimetades ja luues digitaalseid õppevahendeid.

Oli võimalik jälgida mitte ainult individuaalset suhtlemist ja autorluse taset seoses konkreetsete (mikro)sisuelementidega, vaid ka mash-up-artiklite kogude kui kollektiivse teadmiste akumulatsiooni toodete koostamist ja moodustamist.

Eestis rakendatud Learnmix-projekt on näide "õppijad kui loojad" lähenemisviisi edukast rakendamisest. Projekt on näidanud, et õpilased saavad edukalt luua oma õppematerjale ja et see viib tõhusama õppimiseni.

Sellised õppetavad, mille puhul üliõpilased ja õppejõud liiguvad lihtsast suhtlusest kaugemale ja jõuavad sisu koostamise ja sisukollektsioonide koostamise valdkonda, kujutavad endast lisaprobleeme akadeemilistele kirjastajatele ja kommertslikele sisuteenuste pakkujatele.

Oleme õppimis- ja õpetamistavad ümber struktureerinud nii, et õpilastest saavad aktiivsed oma teadmiste kaaskonstruktorid, luues, muutes ja integreerides mitmesuguseid füüsilisi ja digitaalseid artefakte.

"Õppijad kui loojad" lähenemisviisil on mitmeid eeliseid. Esiteks suurendab see motivatsiooni ja huvi õppimise vastu. Teiseks arendab see kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamise oskust. Samuti õpetab see õpilasi töötama nii iseseisvalt kui ka meeskonnatööna ning valmistab neid eelkõige ette eluks tänapäeva maailmas, kus teave muutub ja ajakohastub pidevalt.

Meie sekkumisuuringu raames tuvastati seitse erinevat kaasautorluse taset digitaalsetes õpikutes, et kirjeldada, kuidas õppejõud ja üliõpilased artefaktidega töötasid.        

Oma isikliku kogemuse põhjal võin öelda, et seitsmest punktist olen oma õppetöös kasutanud ainult nelja esimest. Kolme viimase rakendamise kontseptsioon on mulle endiselt mõistatus. Uute tehnoloogiate arengu tõttu on vaja oma seisukohti õpetamisviiside kohta üle vaadata. Samuti ei ole ma veel kohanud ühtegi sellist platvormi, et saaksin kõiki neid punkte korraga rakendada. Võib-olla leian selle peagi üles.

Andmed aitavad meil uurida, mil määral võimaldab konkreetne stsenaarium õpilastel saada oma teadmiste representatsioonide autoriks.

E-õpikute ja muude digitaalsete õppematerjalide muutmist interaktiivsemaks kui nende trükitud vasteid peetakse oluliseks sammuks edasi tehnilise ja kontseptuaalse arengu osas.

Üha enam võrgustunud ja digitaliseeritud maailmas ei ole meil kõigil mitte ainult vahetu juurdepääs igasugustele digitaalsetele artefaktidele, vaid me saame ka hõlpsasti ise oma artefakte luua.

Mõned kirjastajad katsetavad veebipõhiseid õpikuid, võimaldades õpetajatel ja õppijatel eri viisidel ja erinevatel tasanditel neisse panustada. Meie eesmärk LoCA analüüsiraamistiku loomisel on aidata õpikute kirjastajatel, teadlastel ja haridustöötajatel võrrelda, analüüsida ja arendada uuenduslikke digitaalseid õpikuid, mis toetavad trialoogilist õppimist.

Tundub selge, et kujunev mõiste "õpilased kui loojad" ja sellega seotud kontseptuaalsed raamistikud, nagu "uurimuslik õpe" ja "teadmiste loomine", kätkevad endas mitmeid väljakutseid, mis lähevad kaugemale erialase ja kaubandusliku sisu tootmise, avaldamise ja levitamise praegusest olukorrast.

Sisu ja sisukollektsioonide autorsuse muutuv ulatus tõstatab mitmeid konkreetseid küsimusi: kellele sisu kuulub; kuidas muutub omandiõigus artefakti muutmise käigus; kes saab ja peaks kontrollima selle levitamist aja, kulude, litsentsimise, avatuse jne osas.

Vaatamata oma eelistele on "õppijad kui loojad" lähenemisviisil ka mitmeid probleeme. See nõuab muudatusi traditsioonilises õpetamismudelis ning õpetajad peavad õppima uusi tehnoloogiaid ja õpetamismeetodeid.

Kõike seda tuleb uurida ja arendada koos uute hariduskontseptsioonide ja tehnoloogia arenguga.

Analüüsides seda, mida ma lugesin, võin julgelt öelda, et "õppijad kui loojad" lähenemisviisil on suur potentsiaal hariduse parandamiseks. See võimaldab õpilastel muutuda aktiivsemaks ja osaleda õppeprotsessis, mis viib paremate tulemusteni. See lähenemisviis on õige suund hariduse arendamiseks tänapäeva maailmas. 

Õppijad on üha enam muutumas teabe loojateks, mitte ainult tarbijateks. See toob kaasa õppijate rolli muutumise hariduses. Õppijad kui loojad" lähenemisviisil on mitmeid eeliseid, kuid ka mitmeid probleeme. Need probleemid tuleb lahendada, et muuta "õppijad kui loojad" lähenemisviis tõhusamaks.

 

Väljataga, T., Fiedler, S. H. D., & Laanpere, M. (2015). Re-thinking Digital Textbooks: Students as Co-authors. F. W. B. Li, R. Klamma, M. Laanpere, J. Zhang, B. F. Manjón, & R. W. H. Lau (toim.), Advances in Web-Based Learning — ICWL 2015 (lk 143–151). https://doi.org/10.1007/978-3-319-25515-6_13